Hoiused juriidilistele isikutele

Majandustegevuse käigus panustab enamik töötavatest ja tulu saavatest ettevõtetest tulu reeglina oma arengusse. Kuid varem või hiljem, kui äri sujub stabiilselt, tekib ettevõttel vaba raha - käibevahendite jääk, mis ei ole määratud põhitegevuse investeeringuteks. Käibevahendite kogumist võivad mõjutada sellised faktorid nagu hooaeg, ootamatu müügi ja käibe suurenemine, suurte lepingute sõlmimine, „ammu unustatud“ laenude või käibemaksu tagastus. Kui selliseid vahendeid ei kasutata seadmete, tooraine, materjalide ja teiste ettevõtte tegevuseks vajalike kaupade ning teenuste soetamiseks, talletatakse need tavaliselt pangaarvele, kus nad kahjuks ei too kasumit, küll aga võivad kaotada oma väärtust inflatsiooni tulemusena.

Vabade vahendite kasutamise efektiivsuse tõstmiseks on vajalik nende oskuslik korraldamine. Üheks kättesaadavamaks ja kindlamaks vabade finantsvahendite hoiustamise instrumendiks juriidilistele isikutele on investeerimishoius. Sellisel moel ettevõtted mitte ainult ei garanteeri endale stabiilsust, riskimata kaotada tulu inflatsiooni tagajärjel, vaid ka saavad teenida lisakasumit.

Vahendite väljavõtu tingimustest sõltuvalt võivad hoiused juriidilistele isikutele olla nii tähtajalised kui ka kogumishoiused. Tähtajaline hoius – see on klassikaline toode, mis võimaldab paigutada vabu vahendeid fikseeritud protsendimääraga kokkulepitud ajaks. Vabu vahendeid võib hoiustada selle perioodini, kui avaneb võimalus toorainet osta soodsa hinnaga või järgmise tööhooaja alguseni.

Kogumishoius annab võimaluse vahendite investeerimiseks lepingu kogu kehtimise vältel ja saada tulu sõltuvalt vahendite hoiustamise perioodist. Selliselt on juriidilisel isikul alati võimalus valida kõige mugavam ja tulusam hoiustamisviis, mis sõltub tema äritegevuse iseärasustest.